Mina ja minu maailm
Hey. Mina siis jälle. Täna oli kolmapäev ja rebase kutsikate jaoks oli see vaba valiku päev. Kuid see oli vaba valik vaid jumalate jaoks. Kutsikad tegid seda, mida neil kästi. Oma kutsikat ma väga ei näinud täna, kuid see eest sai teisi kutsikaid kiusatud.
Aga alustame minu võrratu päevaga. Päev algas vabatahtliku kehalisega, kus midagi märkimisväärset ei juhtunud. Matemaatika ja ühiskonna ajal lisaks tunni tööle sain ka korrata vene keelt, mida aga vaja ei läinudki. Nii et suht masendav. Söögivahetunnist tagasi kooli sain ma jälle rebase seljas ja seekord ei olnud ta isegi kontsadel. Peale vene keelt oli kiire klassijuhataja tund, kus arutasime ehk kuuendikuga klassist erinevaid asju.
Peale seda rääkisin natuke koorilastega juttu ja siis koju ära. Koju jõudes mängisin natuke FIFA't ja nagu iga kolmapäev sõitsin ma linna tagasi. Olin siis suure osa ajast ilma telefonita ja ka ilma motivatsioonita midagi teha, aga see muutub varsti. Peale seda koju tagasi ja õhtu möödus nagu tavaliselt. Kuigi täna sai erinevatel põhjustel ebaloogiliselt palju skype kõnesid tehtud.
Päevamõtted ja muu säärane.
Alustaks siis sellest, et rebased lähevad iga päevaga laisemaks ja ma kavatsen vist homme armutuks muutuda ja iga pisirikkumist karistada. Aitab jamast, kutsikad, võtame end kokku ja teeme ära, mis kästakse. Kuigi rebastel on kindlad reeglid, siis omakasueesmärgil lasen ma neil neid pidevalt rikkuda, aga see kõik on nende enda hüvanguks.
Siis teine mõte, mis kummitama jäi oli see, et rebaste nädal on väga kasulik just meile jumalatele. Kuid vaid siis kui su kutsikas ei tea, kes sa oled. See õpetab sind teistega suhtlema, sa saad teistega sõnumeid saata ja ehk teistelt teenuseid küsida. Aga mind huvitab, kas minu rebane teab minust ja kes üldse mind oma jumalaks peavad. Oleks lahe teada.
Siis on ka veel see mõte, et kas on võimalik, et sa ajad sõnad/nimed lauses sassi ja siis lihtsalt ei märka või unustad parandada. Või siis ütlesid sa õigesti ja see lihtsalt ei meeldi mulle. Aga ma ei oska kohe head näidet tuua, aga äkki ma lihtsalt ei taha ka.
Viimasel ajal olen märganud, et iga teine vestlus, mis ma pean jõuab sama teemani. Ja ma ei taha sel teemal väga rääkida, nii et oleks tore, kui te ka seda ei teeks, aga arvestades teid, siis ei ole see vist väga võimalik. Aga ei ma ei süüdista teid. Äkki ma ise enesele teadmata juhin jutu sinna, mis puhul te võiks sujuvalt või mitte jutu teema mujale viia, aga vaevalt, et seegi juhtub.
Tulemas on tihe aeg. Nüüd ehk vaheaja lõpuni ei olegi mul väga vaba aega, aga ma üritan seda ikka natuke leida, kasvõi piisavalt, et aeg-ajalt blogida, kuid praeguste plaanide järgi võivad ikka mitmed päevad vaheajast blogita jääda. Aga eks ma ikka üritan.
Värvipimedus, aga samas ka mitte. Ma siis üritan natuke teile selgitada, mis minuga toimub. Esiteks ma ei ela värvide järgi. Mul pole õrna aimugi, mis värvi on paljud hooned, mida ma igapäevaselt näen, sest ma jätan asju teisiti meelde. Minu jaoks on helepunane, oranžikaspunane ja tumepunane täiesti erivärvid. Ma ei ütle mingil juhul, et nad kõik sama värvi on. Minu jaoks on eri toonid eri värvid, kui nii võib öelda ja palun ärge küsige mult lolle küsimusi. Sinna alla kuuluvad küsimused: Mis värvi on muru, lumi, taevas jne? ehk siis asjad, mida juba lapsepõlves õpetatakse, et rohi on roheline ja lumi on valge. Ma olen värvipime, mitte vaimse puudega. Sinna kuuluvad ka küsimused, mis värvi sa näed seda punast/kollast/sinist jne asja? Nagu mida kuradit, sa just ise vastasid ja mul ei jää ju muud üle, kui nõustuda, et see on vastavat värvi. Ja siis nagu antikameeleon. Kui kameeleon muudab enda värvi, siis mina muudan teiste asjade värvi. Paljudel kordadel on punane asi muutunud pruuniks, kui keegi ütleb, et see on pruun, sinised asjad on muutnud lillaks jne. Kui keegi ütleb, et mingi asi on seda värvi, siis see asi võib minu jaoks väga vabalt värvi muuta. Ja siis on laulude ja sõnade mõju ka. Kuulasin ükskord Terminaatori laulu "Hall maailm" ja reaalselt maailm muutus must-valgeks, kuid niipea, kui ma nägin esimest inimest, sõitisid värvid maailma tagasi.
Kogu see jutt toob mind päeva viimase mõtteni, mida tahan avalikustada. Nimelt ma sooviks vahetada oma keha ja kõik sellega kaasneva kellegagi üheks päevaks. Ja ma soovin, et see inimene oleks võimalikult minu vastand, sest ma tahaks näha maailma teiste silmade läbi ja ma tahaks, et keegi näeks maailma minu silmade läbi. Sest minu maailm on hoopis teistsugune või vähemalt tundub see nii.
Päris viimane mõte. Minu maailm oma võrratus kõiksuses. Sellel teemal saaks kirjutada pikemalt ja ma ilmselt teen ka seda, kui ma natuke rohkem vaba aega saan ja muidugi ka motivatsiooni. Minu maailm põhineb väga imelikel asjadel. Ma ei sobi sinna üldse. Minu maailm on väga matemaatiline ja täis igasugu asju, nagu loogika, emotsioonid ja soovitud tulemused. Kahjuks enamus ajast see nii ei ole, nii et ma pean kogu aeg oma ideaalmaailmast eemalduma ja leppima selle vigase maailmaga, mis mulle antud on.
Lõpumärkmed:
Homme on tegevusrikas päev.
Loodan, et kõik läheb eduliselt.
Ja nagu alati.
Nautige elu, sest kõik uus on alles ees ja kes ütles, et see uus ei ole võrratu.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment