Seisan piksevarras käes, ent äikest ei ole
Hey, kallis lugeja. Nagu ma lihtsalt märganud olen, siis lugejad on aktiivsemad just nädala sees ja nädalavahetus kulutatakse oma asjade peale. Aga ometi, siin on mu mõtted ja tegemised tänasest reedesest päevast.
Päev algas vana hea ajalooga, teemaks New Deal. Sellele järgnenud bioloogias vaatasime filmi ja ma avastasin midagi, aga sellest natuke hiljem. Vene keeles rääkisin siis jutustava kassi parimast päevast. See oli stiilne, peremees andis süüa, tegi pai ja kass jäi uuesti magama. Söögivahetund sai siis kutsikate seltsis veedetud ja tagasitulles ka Kõuega. Ja tuli vana hea matemaatika, kus Urmo ema tahtis meiega hakata kihla vedama. Suhtumine on paranenud, aga alati saaks veelgi paremini.
Peale seda tuli mälumäng, kus minu rühm jälle domineeris ja siis käisime natuke jõusaalis. Tuli välja, et keegi toppis mingi lukuaugu midagi täis ja kuidagi oleks meie äärepealt süüdi jäänud. Suht tore või nii. Aga jah, peale seda tulin koju, kuni õhtul mind välja kutsuti. Vahetasime siis infot, tegime nalja ja kõndisime lihtsalt mööda linna ringi. Mingi aeg sain Blondiiniga üle pika aja kokku ja rääkisime rohkemakesi juttu. Aga siis hakkas külm ja oli aeg koju minna. Ülejäänud õhtu läks tavamoodi.
Päevamõtted siis:
Alustaks väikese süüdistusega. Te olete valel ajal vales kohas. Ma pean teid kõiki alati otsima ja kui ma teid hetkel ei vaja, siis olete te igal pool mu ümber. Kui ma tahaks teiega fb vahendusel rääkida, teid ei ole sees ja kui ma leian tegevuse, siis logite te kõik korraga sisse. Tegevuse lõppedes, ka teie lahkute. See on natuke nõme, aga eks see peab siis nii olema.
Tagasi bioloogia juurde tulles. Avastasin, et mul on väga madalad moraalsed piirid. Ma olin nõus kõigi kloonimise põhjustega. Ka selle, et kloone sõjas kasutada, sest sõjas on ka meedikud, diplomaadid ja sõnumitoojad, keegi peab ju neid rolle ka täitma. Kuid nagu nii mõnedki teavad, on mu suurim võimatu soov saada 1000 klooniga surematuks omades tarumõtlemist. Ma saaks nii palju head teha ja maailma ära parandada. Aga hetkel pean ma veel lihtsalt ootama.
Iga inimene on erinev. Kõik me käitume erinevalt. Me võime ju mingis olukorras käituda samamoodi ja tunduda nagu me oleks üks ühele samasugused, aga oleme me kõik erinevad. Ja see on meie kõige suurim ühine tunnus, me oleme erinevad. Aga ometi on meil stereotüübid ja inimgrupid, kuid ma arvan, et see on vale ja me peaks kõik tegema nii, et me vaatame iga inimest kui eraldi olevat olendit, ilma et me üldistaks või teeks midagi sarnast.
Küsimus lugejale. Kas on võimalik elada, nii et tundeid ei ole, aga samas oled õnnelik ja armunud? Vastata võib igal viisil. Kirjuta mulle, helista, ütle, saada kiri või mida iganes.
Ja siit ka üleskutse teile. Võta minuga ühendust. Kirjuta, helista, otsi mind üles ja teeme midagi. Alati on ju võimalus midagi teha ja me ei pea tegevusetult kodus istuma. Mu nimi on Janus Pinka ja ma olen selle alt pea igalt poolt leitav, kui hästi otsida.
Lõpumärkmed:
Nädalavahetus on tegevusetu, nii et võta ühendust.
Teeks grillipeo, kus oleks ikka liha ja värki ka.
Ole lahe ja naudi elu.
Järgmise korrani
Janus Pinka 11. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment