Päev 88
Janus oli, on ja jääb jumalaks
Hey. On alanud vaheaeg ja ma väga kartsin, et ma ei blogi täna. Aga mõeldes, et mul pole niikuinii millegi paremaga oma ööd sisustada ja on kahtlus, et ma homme ei blogi, siis teen parem täna midagi.
Täna oli rebaste nädala viimane päev. Kuna tänane riietusstiil oli pidulik, siis mingeid hullemaid mänge ei olnud ja integreerima pidime vaid meie. Matemaatika ikka nii lemmik. Aga jah, koolipäev algas massaasiga ja peale seda tundi. Midagi tundides väga erilist ei juhtunud, v.a. väike huvitav vestlus aeg-ajalt. Ja kui koolipäev oli vaikselt õhtusse tiksunud, siis jäin kooli ja ootasin ristimist.
See oli suhteliselt katastroof. Kõik klassid põrusid ja lõpuks sai minu kutsikas teada, et mina tema abiturient olen. Ta oli seda enda sõnul juba nädala algusest kahtlustanud. Terve ristimise aja tegin pilte ja jäin ka ise mõnele pildile. Mõni inimene kiitis mu fotokvaliteeti, teine laitis mu tehnikat, igal ühel oma arvamus. Rebaste vahelise võistluse ja rändkarika võitis B-klass ja kõik kutsikad kuulutati inimesteks, lõpetades minu jumala vägi, aga selleni jõuan ma hiljem tagasi.
Kuid ka ristimine sai läbi ja koju tulles, veetsin ma õhtu nagu väga sageli. Suhtlesin ägedate inimestega ja mängisin erinevaid mänge. Mängisin üle pika aja natukene klotsimängu ja vaikselt jõudiski kätte öö. Ja nüüd kirjutan ma seda blogi, nii et läheme mõtete juurde edasi.
Päevamõtted:
Alustaks sellega, kelle järgi mulle nimi anti. Nime sain ma ühe Rooma jumala järgi. (wikipedia/Janus, kes tahab võib lugeda, mis jumal see Janus omal ajal oli.) Põhjus väga lihtne, mul oli väga hea elu algus. Ja kõik, mis algab algab mul hästi, kuid keskpaik kipub tavaliselt natuke viltu vajuma, aga noh jah. Rebastenädalal olin ma aga rebaste piinaja, ent küllaltki armuline jumal.
Teemast värvipimedus ei saa ma ühelgi päeval üle ega ümber. Kuigi enamus ajast on see kohutav piin sellest rääkida, siis täna oli sellest isegi meeldiv rääkida. Ma arvan, et ma õppisin ka ise midagi enda kohta, aga eks seda näitab aeg.
Siis mainiks ka ära oma võrratu perekonna mudeli. See on minu arust hea peremudel: Mul on õde, kes on poolõde; mul on õeke, kellega veresidemed puuduvad; vennake, kellega sama asi; õde, kes on kass; tütar, kes on minust aasta noorem; tütar, kes on minust kolm aastat noorem; poeg, kes on minust aasta noorem ja samal ajal ka minu isa; lapselaps, kes on minust 3 kuud vanem; naist ei ole; ühel lapsel on ema, aga ma ei nimeta teda oma naiseks; mul on kaks naise venda ja siis on mul veel normaalsed vanemad ka. Lihtsalt kiire ülevaade minu värvikast perest.
Minu jaoks jagunevad inimesed paljudesse rühmadesse ja tänane rühmade jaotus oleks nende väited. Alustame neutraalsest rühmast, kelle arvamus on objektiivne, nende ideed ja faktid on enamvähem ette ennustatavad ja mul ei ole nendega probleeme. Jätkame rühmaga, mida ma nimetaks kuldkeelteks. Ükskõik, mida nad ütlevad, ma usun seda, ükskõik, mida kui loll nende väide on, ma pigem aitan, juhendan natuke, kui pahasti ütlen. Ja siis on kolmas, mis kannavad nime ussikeel. Ükskõik, mida nad ütlevad, olgu see kompliment, solvang, kasvõi fakt, ma ei usu neid. Ma pigem hakkan neid enam vihkama. Ja üleminek ühest grupist teise on ülimalt lihtne.
Päev 89
Kui enne oli EI, siis nüüd on EI EI
Hey
Peaaegu kõik, mis eelnes päevale 89 on kirjutatud reede õhtul, aga kuna ma arvuti ette suht magama jäin ja laupäeval ei olnud ma öösel kodus, siis lasen ühe valuga kolme päeva sissekanded sisse. Mis ikka juhtuda saab.
Aga noh, laupäeva hommik algas huvitavalt. Umbes kaks tunnikest või nii vedelesin ma voodis ja rääkisin E'ga juttu. (E on hetkel kõige uuem ja kõige lühem koodnimi) Kuid lõpuks tõusin minagi üles ja läksin istusin siis arvuti taha, hakates õhtut ootama. Õhtul oli siis plaan teha jälle Vegast ja nii see ka oli. Ma ei saa, ei tohi, ei taha kõigest rääkida, aga minu mõtted on minu ja las nad olla ka siis siin.
Aga kuna ma päeva ajal midagi ei teinud ja õhtul oli salajane koosistumine, siis ei olegi mul teile midagi rohkemat laupäevast rääkida. Aga noh vahel lihtsalt on nii ja vahel on teisiti. Kuid kuna ma sain seal magada, siis vahetus ka päev.
Päev 90
Tee seda, mida sa tegema peaks
Tänane päev oli siis ääretult tegevusvaene. Tulin hommikul koju sõin natuke ja läksin vanavanemate juurde. Natuke aega seal oldud ja jutud räägitud, oli aeg koju tulla. Päeva veetsin siis kodus. Mõtlesin eilse üle ja kirjutasin natuke blogi. Kuid õhtu möödus nagu iga teine. Ülimeeldiva ja laheda seltskonnaga juttu rääkides. Erandlik on vist see, et ma vaatasin ka filmi "Trance" ja soovitan seda. Aga kätte jõudis öö ja siin ma nüüd blogin.
Päevamõtted:
Sõltlane. Ma olen täiesti facebookist sõltuvuses. Ma pean reaalselt kogu aeg seal olema ja kellegagi suhtlema või ma tunnen, et midagi on puudu. Aga see ei ole alati hea, kusjuures see ei ole sageli hea. Aga noh nii kaua kui see mulle otseseid probleeme ei põhjusta, siis ma ei karda.
Aga räägime siis natuke päevapealkirjadest, sest et vahel need ei ole täiesti suvalised. Alustame EI'ga. Kuid enne kui ma selle teemani jõuan pean oluliseks mainida, et oleks äärepealt pannud selle mõtte pealkirjaks "Silmakirjalik zombie". Kuid nimetame seda kuidas tahes, mõte jääb ikka samaks. Seos EI'dega on see, et minu keelamine koosneb ühest ja väga mõjuvast sõnast EI, millele ei pruugi isegi seletust järgneda. Ja kui sa vaidled, ma kordan EI ja kui sa pakud välja veelgi lollema plaani, siis on EI asemel EI EI. Reageerin samamoodi ka süüdistustele.
Kui ma eile peol keelasin ühte poisi, kui ta üht neidu salaja solvas ja sama neidu, kui ta seda poisi äärepealt "kiusanud" (see ei ole õige sõna, aga ma praegu ei suuda paremat asemele mõelda), süüdistati mind täpselt samas asjas. Ma vastasin sekunditki raiskamata, et EI. Kuid ei möödunud hetkegi, kui ma mõistsin, et ma teen seda sama. Ja jõudsin järeldusele, et mul ei ole õigust neid keelata tegemast midagi, mida ma ise ka teen. Aga kuna ma ei kavatse end iseseisvalt parandada ja kõigil teistel on minu halast juba viisakalt öeldes kopp ees, siis otsustasin zombiestuda. Ma üritan suhtuda võimalikult sekkumatult. Ma küll ilmselt ütlen oma kommentaari, aga sellega ma ilmselt piirdun ka.
Ja kui sina, kallis lugeja tundsid end viimase lõigu osas puudutatuna, siis ma ilmselt vihjasin ka sulle. Kuigi ma üritan oma blogis võimalikult vähe teistele vihjata, siis see on tõsiselt teie kapsaaeda. Ja kuna ma just sageli olen see vahelüli, kes teab mõlemat lugu, (mitte, et mul selle vastu midagi oleks) kuid ei saa midagi öelda, siis pean ma leidma viisi, kuidas midagi muuta. Ja ilmselgelt ei ole mu avalik blogi parim koht teiste murede lahkamiseks, aga kuna ma olen loll ja paremat viisi ei tea, siis nii kahjuks asjalood on.
Kuid, et see blogi ei võtaks nii öelda mustemat külge, siis pöördun tagasi enda viltuse huumoriprisma juurde. Nimelt nagu ma juba tuhat korda maininud olen, siis ma olen värvipime. Mu armasad ja toredad vanemad tõid mulle täiesti ühevärvilise ruubiku kuubiku. Positiivne osa on see, et see on alati lahendatud.
Lauamängud, kaardid ja täringud. Ma kogun neid. Mul on igasugu imelikke lauamänge, millest enamus läheks vist kategooriasse populaar-teaduslik. Paljud mu fakti teadmised pärinevad just nendest mängudest. Mul on igasugu kaarte. Mul on kümneid pakke tavalisi mängukaarte (paper, plastic coated ja 100% plastic), mul on erilisi mängukaarte, mul oli mingi hetk 33 tavatäringut ja siis ma ostsin vähemalt 7 D&D täringut juurde. Ja muidugi on ka minul mõned puzzled. Ja ükskõik, kui palju mul neid on, ma ei usu, et neid on piisavalt. Ma teen kaartidega igasugu matemaatilisi trikke, sest näpuosavust mul ei ole ja mul puudulik motivatsioon teeb selle kergelt raskeks ka.
Ma kavatsen mingi päev ära teha oma ennast kirjeldava blogi. Ma jõudsin järeldusele, et keegi ei näe ju minu sisse ja kui ma end nii väljendan, siis ehk saab nii mõnigi teist minu ebaharilikust maailmavaatest aru. Ma tean, et kõik inimesed on erinevad ja see ongi huvitav. Küsimus on selles, kas me laseme teistel mõisata, kui erinevad me oleme. Mina igal juhul tahaks seda.
Ah jaa ja mu tänane pealkiri ka ju. Tee seda, mida sa tegema peaks. Selline märge ripub juba nädalaid minu kõrval. Kuid kas ma pean sellest kinni? Oh ei, kus sa sellega. Ma võiks kirjutada oma keemia esseed, teha oma õpimapid korda, korrastada oma arvutit või kasvõi koristada. Kuid mida ma selle asemel teen... Ma võtan chat nimekirjast peaaegu juhuslikud inimesed ja kirjutan neile hey. Suht masendav lausa, aga noh vahel peabki natuke lõdvemalt asja võtma. Väike puhkus kui nii võib öelda.
Täna käisin siis connectedis, kus vestlust alustati mõttega, et ma olen hälvik. Ja siis ma ütlesin hea väite, mida ma ütlesin ka väikeste mööndustega peol öelda. Kuigi mul on kerge hirm, et see ei ole minu enda mõte, aga see oli: "Kui ma solvuks kõigi peale, kes mulle kunagi halvasti ütlevad, siis ma vihkaks enamust inimesi, keda ma tean." Ja kusjuures see mõte aitab mul sirge seljaga, silmad kinni ja pika sammuga edasi minna.
Mulle on mainitud, et ma ei räägi otse, vaid ma keerutan. Ma olen seda juba nii palju teinud, et see on minu jaoks täiesti loomulik. Ma isegi ei mõtle kui ma seda teen. Kuid eilse peo ajal jõudsin ma järeldusele, et ma suudaks pidada maha lühidialoogi, mis omaks kolmandatele isikutele isegi väikest sisu, aga kus iga sõna oleks kas mingi koodsõna või vihje millelegi. Ma pole seda küll proovinud, aga ma usun, et see on võimalik.
Ja viimase asjana mainiks ma ära huvitava asjaolu. Ma suudan end veenda, kui mulle piisavalt aega anda. Ma näiteks vihkan inimest vaid selle tõttu, et ma kogemata veensin ennast ära, et ma vihkan teda. Mul ei ole mingit head põhjust teda vihata, aga ometi ma seda teen. Sama asi on mulle meeldivate inimeste ja asjadega. Ma suudan end veenda igasugusteks lollideks asjadeks.
Lõpumärkmed:
Ma vabandan kui ma vahel teen või ütlen midagi kahtlast, aga noh flip it, ma olengi selline.
Teie jaoks ei ole see ilmselt midagi erilist, aga mind rõõmustavad pisiasjad. Näiteks see, et ma suudan koolis suppe süüa ja ka see, et ma eilsel peol magada sain.
Fb sai lõpuks cover photo.
Külastasin täna üle pika aja kõiki oma lehti. (ask, twitter, connected)
Vabandan selle eest, et see blogi nii pikk on.
Kuid olen kindel, et midagi jäi ütlemata.
Aga ma armastan elu ja värki.
Nautige ka teie elu ja käimasolevat vaheaega.
Järgmise korrani
Janus Pinka 20. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment