Elukeerdkäigud ja muu säärane
Hey, lugeja. Ma kindluse mõttes kallis ei ütle, sest kes teab, kes loeb :D
Kui ma ütlesin, et eilne päev oli huvitav, siis tänane oli veelgi huvitavam. Julgeks isegi kasutada sõna kummaline. Aga noh, siit see tuleb ja loodan, et mu tänane blogi midagi hullemaks ei muuda.
Päev siis algas kõige nõmedama äratusega. Isa helistas lauatelefonile, nii kaua kui ma voodist tõusin, elutuppa koperdasin ja siis pahasena vastu võtsin. Hea algus päevale, kas te ei leia. Kolme paiku päevaajal võtsin ma siis oma ratta ja panin tugeva vastutuulega linna poole minema. Jõudsin siis linna ja tantsutrenn võis alata.
Tantsutrenn oli nagu trenn ikka, kergelt väsitav, täis karjumist ja jutu ajamist ja muud säärast. Kuid parim koht oli kui juhendaja kutsus mind ja minu paarilist Ruthiks ja poisiks. Eks ma nüüdsest olen siis lihtsalt poiss. Ja kui keegi küsib, siis miks ma kasutasin oma partneri pärisnime, siis ma ei saa ju nii lihtsalt tema koodnime avalikustada.
Kuid trenn lõppes ja sõitsin koju tagasi. Arvasin, et tuleb tavaline õhtu, aga issand kuidas ma eksisin. Tuleb välja, et uudised jõuavad minuni suht viimasena. Aga sellest ei ole hullu, sest miks peakski mulle mingit infot edastama. Ma niikuinii rikun midagi ära või teen midagi ebaloogilist. Uudiste sisu ei ole minu avalikustada, aga ma ütleks, et ei midagi ootamatut. Ja siis istusin ma niisama mõeldes omi mõtteid, kuni helises mu telefon.
Trimmer kutsus mind välja, olles minu maja ees. Kui ma sain teada, et ta on üksi, ma ei uskunud seda ja mul oli õigus. Temaga kaasas oli Blue baby. Läksime siis koos linna ja rääkisime juttu. Jutu sisu või mõtte või mingi sellise asjani jõuan ma hiljem oma mõtetega. Saatsime Blue baby koju. Käisime Trimmeriga Unicorni ja Minioniga väljas ja koju tulles kohtasin tee peal Shreki. Arvestades kui paljude inimestega ma täna kohtusin võiks öelda, et täna oli üks päriselu sotsiaalsuse suur-päevadest.
Õhtu möödus tavalises taktis. Arvuti seltsis. Vaatasin ära filmi "Hansel&Gretel the Witch Hunters". Mulle meeldis ja soovitan teilegi. Aga eelmise lõiguga seoses meenus mulle, et Trimmer on muudetud kellekski teiseks, aga kuna ma ei ole kindel, kelleks ja ma ei leia seda ka, siis Trimmer, andesta seekord.
Päevamõtted:
Neid sai ikka täna päris palju mõeldud. Nii et hakkame kuskilt otsast lihtsalt pihta. Alustame lubadusega. Lubadus ise on ülimalt lihtne. "Kaks nädalat" on see aeg, mille jooksul ma kavatsen kõik oma praegused probleemid lõpetada. Katsun inimestega asjad selgeks rääkida ja sisemist rahu leida. Aga teie abi ja vastutulelikkusega võib see aeg palju lühem olla. Näiteks kui te olete nõus seda homme õhtul ja internetis (viisakalt ja vastastikku austades) arutama, siis ma olen enam kui kindel, et ma istun fb's ja väike hey mulle võib ju vaikselt kõike muuta.
Ma ei ole hea inimene. Nagu kohe üldse mitte. Ma vihastasin oma hea sõbra välja ja ta kuna ta on suhteliselt ärritunud, siis kasutas ta roppe sõnu. Kuna ma tean, et te räägite omavahel ja ma olen kindel, et aeg-ajalt, see ei pea isegi väga tihti olema, räägite te mind taga, siis seda olukorda kirjeldades oleks õige väita, et ta nimetas mind "Sitapeaks". Mille peale mina oleks võinud ju vabandada, kuid suutsin vaid öelda: "Ma mõistan", "Ouch" ja "Okey". Ma oleks võinud olla kordi parem inimene, aga eks aeg näitab, mis edasi saab.
Ma ei ole ka südamelt halb inimene. Mul on lihtsalt väga raske olla see, mida standartselt heaks nimetatakse. Ma ei saa inimest kiita millegi eest, mis on loomulik. Siis on ka asjaolu, et kuna fb's on valik kahe asja vahel, kas mulle meeldib või ei. Siis ei saa ma ju panna like, kui see mulle tõsiselt ei meeldi. Et asi paneks mind vajutama like nuppu peab see saama minu arvates vähemalt 9,1 punkti 10 punkti skaalal. Kuid see ei tähenda, et kui sinu pilt, staatus, jagamine või muu säärane ei ole seda väärt. Ma vahel teen osadele asjadele erandeid ja kõiki pilte ja mõtteid ma ei pruugi lihtsalt näha. Või siis unustan ma lihtsalt selle nupuvajutuse teha.
Mulle öeldi täna lause, mis peaks inimest natuke masendama, aga mind tegi see mingil põhjusel isegi rõõmsaks. See lause võis olla midagi säärast: "Ma ei saa sind usaldada, sest ma ei saa aru, kas sa räägid tõtt või valetad". See tähendab, et ma olen saavutanud ühe oma pisikestest eesmärkidest, olla lugematu. Vahel on mul hetki, kus ma suudan silma pilgutamata valetada, nii et see on usutav. Ja kuigi 99% ajast ma ei valeta, sest sel ei ole mingit eesmärki. Aga see allesjäänud protsentki on vaid selleks, kui ma ei taha tõtt avalikustada või midagi sarnast. Ma ei taha valetada ja kui mul on võimalus, siis ma seda ei tee. Kuid see jätab minust kahjuks mölaka mulje, vähemalt olen ma aus mölakas.
Minust saaks hea vana Egiptuse ülik. Ma armastan sooja, ma jumaldan kasse ja ma ei söö palju. Pluss ma olen alati tahtnud valitseda hiigelriiki ja elada ajal, kus olid mõõgad ja sõjas ei surnud tuhandeid süütuid selle pärast, et nad jäid jalgu. Tõsi ka siis tapeti tsiviilikuid, aga see vaid selleks, et võitu tähistada, mis on teatud tingimustel minu arust isegi õigustatud.
See toob mind mõtteni, et mul on väga madalad väärtushinnangud ja moraalinormid. Kuigi ma tahan õudselt maailma parandada ja lõpetada sõjad igaveseks, olen ma ka selle nimel oma rivaalid kukutama ja vajadusel ka kõrvaldama. Ma ei ütle, et ma tahan kõiki oma rivaale hukata ja nad ajaloost kustutada, aga kui nad rahumeelselt ei alistu, siis kipun ma suht sageli alatuid võtteid kasutama.
Mind häirib inimeste organiseerituse ja loogika tase. Või õigemini selle kohatine puudumine. Täna pidin lugema lauset, et värvide nägemine on ju nii loogiline, kuid samas see isik ei mõistnud, miks on tuhandete eurode väärtuses asju täis oleva hoone ümber elektriaed. Aga sellistel hetkedel hingan ma sügavalt sisse ja mõtlen, et nemad ei pruugi nii mõelda kui mina ja see, millest nemad mõtlevad, võib neid isegi minust paremaks teha. Isegi kui ma seda avalikult ei tunnista, siis ma tean, et ma olen palju suuremate vigadega kui mind ümbritsevad inimesed. Kuid keegi ei ole ju ideaalne.
See toob mind täna kuuldud lauseni. Kett on täpselt nii tugev kui selle nõrgim lüli. See lause on juba ülivana ja olen seda ilmselt tuhandeid kordi kuulnud. Aga enne tänast ei olnud ma kunagi mõelnud, et mis siis saab, kui mina olen kõige nõrgem lüli. Ma katsun alati teisi aidata, et nemad oleks paremad, aga ma ei oska ennast teiste silmade läbi näha, mis tähendab, et ma ei oska iseennast sel teemal aidata. Kuid viimane asi, mida tahan on see, et kett puruneb.
Vaikimine hõbe, rääkimine kuld. Kuldsed sõnad kui võib nii öelda. Kuid sel juhul ei taha ma sekunditki veeta võitjana. Ma tahan olla see, kes räägib, sest just sõnad on värav inimese hinge. See võib olla must ja kohutav ja täis vigu ja muud ebameeldivat. Aga ometi just see on võimalus mõista, mida inimene teab, tunneb ja isegi tahab. Mainida võiks ka järgmisi kuldseid sõnu: Käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi.
Ma tean, et paljudel inimestel on minuga paratamatult mõni probleem. Ja kui ma kuulen seda kellegi kolmanda käest, siis see tekitab minus imeliku tunde. See ei tõsta sind minu silmis kohe üldse. Samas kui sa tuled ise ja ütled, kirjutad või midagi sarnast mulle, et sul on minuga probleem ja oled nõus seda lahendama, siis olen ilmselt ka mina nõus üritama. Aga ilmselt need, kellel minuga probleem on minu blogi ju ei loe.
Väide, mida ma väga tihti kuulen, on minu arust huvitav. Mu blogi olla väidetavalt liiga pikk. Ma ei sunni kedagi seda lugema ja ma olen tänulik neile, kes loevad, aga minu blogi on minu teha. Mulle meeldib kirjutada, sest see on üks paljudest viisidest, kuidas ma ennast väljendan. Ma ei usu, et mu sissekanded üldse lühemaks muutuvad, aga lootus sureb ju viimasena.
Ma avastasin väga lihtsa meetodi teada saamaks, kes mu blogi loevad. Inimesed, kes seda teevad sageli mainivad seda mulle. Mitte väitega, et "hey, ma loen ka su blogi, herp-derp", vaid näiteks, kes mainib, et tegin kirjavea, kes küsib mu mõtete kohta ja kes lihtsalt juhtub minuga mingil teemal nõustuma. Ja eriti meeldivad need tüübid, kes mu blogi ei loe ja on selle üle natuke uhked ka. Nad kõlavad lihtsalt nii ajuvabalt. Aga noh nalja peab ju saama.
Kell on juba kõvasti liiga palju ja ma peaks homset päeva arvestades juba ammu magama ja kuigi mul on veel nii palju öelda ja nii palju mõtteid, millest kirjutada, sest kui ma otsustasin zombiestuda, siis mu aju just hakkas tööle. Küll teises suunas, kui ma lootsin, aga äkki ongi see suund parem. Aga ma loodan, et te leiate mu mõtetest tuge ja ehk saate millegi osas samastuda.
Üks mõte mul siiski veel on. See on hästi lihtne ja loogiline mõte, mis natuke häirib. Kuigi mu taskus on igapäevaselt nuga ei kavatse ma seda inimese vastu kasutada. Ma pigem lõikan sellega nööre ja muud säärast. Ma ei tea kedagi, kes oleks seda väärt, et ma tema surma nimel oleks nõus vanglamüüride taha minema. Nii et palun ära karda, ma ei kavatse ise kunagi inimesele füüsiliselt kahju teha. Ainus viis selle juhtumiseks on siis kui ma teen seda kogemata või enesekaitseks. Kuid tõenäosus, et ma kellelegi kogemata nuga annan, on ikka imeväike.
Lõpumärkmed:
Isegi kui ma päevad läbi halan, et kui raske mu elu on, siis ometi istun ma õhtul fb's, kuulan muusikat ja kõigun lolli naeratuse saatel oma kriuksuvas toolis.
Alustasin oma keemia referaadiga. Kes teab midagi vasest kui bioelemendist, andke tuld
Istun siin, vaatan oma ülesannete nimekirja ja muigan iroonias, sest see ei toimi pea üldse. See on nagu asjad, mida ma pigem ei tee.
Kui sa tahad tantsida 25. oktoobri öösel Jõgeva kultuurimajas, siis uuri selle kohta. Ja kui sa oled poiss, kel ei ole partnerit, siis kirjuta mulle. Ma tean mitut neidu, kellel ei ole poissi. Ma tahan olla hea sõber ja kui sina mind aitad, siis saad sina olla osa minu arengust.
Hooli endast ja ennast ümbritsevatest inimestest.
Kaitse end ja teisi enda ümber.
Armasta end ja oma lähedasi inimesi.
Austa end ja inimesi, kellega kohtud.
Naerata aeg-ajalt ja ole rõõmus.
Ole heatahtlik ja tore inimene.
Räägi, mida mõtled, tunned, tead.
Ole parem inimene, kui mina.
Ma usun sinusse, armas lugeja.
Katsu leida rõõmu oktoobrilõpust ja elust üldiselt.
Järgmise korrani
Janus Pinka 22. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment