Päev 87
Pun, pun, pun teie pärast
Hey. Täna oli rebaste nädala 4.päev. Kahjuks ka täna pilte ei ole, sest mu mälupulk ei ole ikka veel minu käes. Homme teen siis äkki nädala parimad palad.
Aga alustame. Sõitsin siis tänagi hommikul kooli ja koolipäev läks hästi ja midagi suurejoonelist ei juhtunud. Küll aga sai kutsikate üle nalja tehtud ja neid kiidetud ja karistatud. Kui pildid kätte saan, siis saan isegi ehk natuke näidata, kuigi tänane päev tundus palju pikem kui tavaliselt. Parim oli teatriõpetus, kus sai nalja, sest see on alati lahe tund ja täna oli veelgi lahedam.
Peamine põhjus selleks oli rets. Panin siis valge kaitse riietuse selga ja läksin kesklinna. Sai siis rebaseid munade ja muu möksiga määrida ja ka niisama kiusata. Aga kuna ma ei viitsinud nende nö mängudega tegeleda, siis lõbustasin rebaseid. Loendamatul arvul munasid pähe puruks ja moosi näkku. Rebase lõbus elu. Aga mulle meeldis ja tulin lõpuks koju ära. Tegin täpselt sama nagu iga õhtu. Rääkisin ägedate inimestega juttu ja oli lahe.
Päevamõtted:
Rebased on vahel ikka päris lahedad olendid. Nad on lõbusad, humoorikad ja nendega saab nalja. Loodan, et samasugune asi jätkub ka siis, kui ma enam ei ole jumal ja nemad kutsikad. Aga seda näitab ainult aeg. Homme saab ka minu kutsikas teada, kes ma olen ja ehk saan ma ka midagi head talt.
Ma luban iga päev varem blogida ja varem magama minna, aga ometi ei taha see väga õnnestuda. Loodan, et nüüd kui vaba aega rohkem olema saab, siis saab seda teha. Kuid bloginduse puudujääkide poolt mainin seda ka, et enam kui kindlalt, ei ilmu laupäeval sissekannet. Ja kuna enamus inimesi loeb minu blogi hommikul enne kooli, siis ma isegi ei tea, mis vaheajal saab. Tuleb niisama aktiivne olla ja värki.
Ja see toob mind asjani, et vaheaeg on tulemas. Ja kui mõned õhtud välja arvata, ei tohiks mul midagi erilist plaanis olla, nii et kui tahate midagi teha, siis võtke ühendust. Kui väga tahta, ei ole mingeid takistusi ja midagi saab ju alati teha. Mina ise olen imelik ja ühendust ei võta, aga teie võite seda ju teha.
Aga nii palju on teha ja nii vähe on aega, aga motivatsiooni ei ole. Aga tegema ma seda pean ja ilmselt tuleb end kokku võtta. Aga elu on lill ja värki.
Kui sul on pretensioone selles osas, et su pilt ilmub mu blogis, siis räägi nüüd või vaiki igavesti. Teen nagu poes, et kui on probleem anna kohe teada, hilisemaid pretensioone ei arvestata. Mõne hullema pildi kohta võin privaatselt üle küsida, aga kui on mingi normaalne, natuke herp pilt, siis läheb üles.
Lõpumärkmed:
Ma jätan vist väga kahtlase mulje, aga see vist sellest, et ma ehk natuke olengi.
Ma tahan pidutseda ja elu nautida.
Ma arvan, et elu on lill.
Aga teile on sama soovitus, mis alati.
Naudi elu ja ole täiega lahe kogu aeg, sest see on võimas.
Järgmise korrani
Janus Pinka 17. oktoober 2013

No comments:
Post a Comment