Sissekanne nr. 75

Päev 91
Tahaks pea liiva alla matta

Hey. Tänane päev oli huvitav. See peaks olema hea sõna selle kirjeldamiseks.

Aga alustame algusest. Päeva alguses rikkusin ma päeva lõpupoole ära, aga sellest natuke hiljem. Tunniseier oli juba pikalt olnud kella parempoolsel küljel, kui ma lõpuks voodist välja sain. Aga läksin siis kiiruga linna, et omale uus ID-kaart taotelda. Kodakondsus- ja migratsiooniametis pidin siis pilti tegema ja see tuli suht normaalne. Ma arvan, et ma lasen endast uue, samasuguse pildi teha ja siis võiks sellest mu uus profiilikas kõikjal saada. Peale seal käiku sain Kõue ja Töömehega kokku. Kuigi me veetsime koos kaks tundi, ei ole sellest midagi erilist rääkida. Aga ma jõuan ilmselt ka selleni kunagi tagasi.

Peale seda sõitsin koju ja veetsin õhtu nagu iga teise. Istusin oma kriuksuva tooli peal, vaatasin oma arvuti ekraani ja klõbistasin oma klaviatuuril erinevaid sõnu, sõnumeid, märkmeid, mõtteid ja nüüd ka oma blogi. Aga noh, vaatasin ka täna oma lemmiksarjade viimased osad ära, mis tähendab, et tuleb uusi oodata.

Päevamõtted siis:
Alustame pealkirjast. Üritas head, aga välja tuleb nagu alati. Flip that sugar honey ice tea. Üritasin siis omamoodi asja paremaks teha, aga mulle tundub, et ma rikkusin rohkem asju ära, kui ma paremaks tegin. Aga noh eks aeg näitab, mis edasi saab. Kui keegi aru ei saa, siis võite mu eilselt blogi lugeda ja natuke mõelda, mida te ise teeks ja siis saategi teada. Päeva alguses peetud vestluse tagajärjed tabasid mind õhtul ja need ei olnud head. Ja nüüd tahaks lihtsalt peitu pugeda ja oma pea liiva alla matta, et kõigest eemale saada... Suhtedraamad on ühed võrratult huvitavad asjad.

Täna vesteldes paari inimesega jõudsin ma huvitavale järeldusele. Põhimõtteliselt võiks öelda, et kui minule räägitakse inimestest halba ja mina räägin inimestest halba, siis peab ju keegi ka minust halba rääkima. See on ainus loogiline järeldus. Aga noh, kui minu ausus, otsekohesus ja vahel kerge ärritatud olek põhjustab sinus tunnet, et ma olen tropp ja sul on minuga probleem, siis palun ütle seda mulle. Teiste tagarääkimine ei too ju kellelegi kasu. Ma teen seda ise, aga kuna ma olen sageli enam kui kindel, et see info jõuab nende inimesteni, siis ma jätan osad asjad ütlemata ja annan oma arvamuse edasi teiste kaudu.

Emotsioonihunnik. Viimasel ajal olen ma sageli valinud selle sõna, et ennast kirjeldada. Aga minu arust ongi just see kõige parem sõna selleks. Kõik mu emotsioonid on aastatega kuhjunud üksteise otsa ja nüüd lasen ma need kõik ja korraga välja. Ma solvun ja ärritun ülitihti, ma ei pea pingele vastu ja murdun kiiremini kui kuivanud oks. Kuid ma ka armun ja võtan uusi sõpru kergelt vastu ja see võib lõppeda sama kiiresti kui algas. Ma lihtsalt ei oska emotsioonidega toime tulla ja siis tulebki lihtsalt lolli naeratusega tuleviku poole edasi rühkida.

Mul on loll komme võta peaaegu kõike võistlusena. Keegi peab olema minuga parem sõber, ma pean ülesande sama kiiremini valmis kui teised, ma pean olema parem, tugevam ja lahedam. Ja näiteks, kui mul tekib küsimus, siis ma pean sellele vastuse saama. Täna otsisin ma üht laulu, monopoly algset nime ja palju muud ainult selle pärast, et ma hakkasin mõtlema, mis see olla võiks. Ja sageli ei anna ma alla enne, kui on juba liiga hilja.

Kuidas ma saaks uurida, kas mul on lampi avalduvad võimed? Ma tunnetan energiaid, ma tunnetan mineviku vaime, aga ainult vahel. Täna näiteks nägin ma vaimusilmas jalajälgi. Neid oli terve põrand täis ja neid oli tuhandeid. Ja see häiris mind natuke. Ma tunnetan inimesi enne kui ma neid näen või kuulen, ma tunnetan ka seda, kui midagi hakkab juhtuma. Kuid ma ei ole välja mõelnud testi, millega ma saaks oma võimeid kontrollida, sest mu võimed avalduvad kindlatel tingimustel, kindlate asjade osas ja see paneb mind ebamugavalt tundma. Lisaks sellele tean ma tõenäosuse kohta. Ükskõik kui väike see võimalus on, siis jääb paratamatu mõte minu jaoks, äkki see kõik oli vaid juhus.

Rääkides kindlatest tingimustest, siis ma olen ülimalt paindlik inimene. Rääkimata sellest, et ma olen omakasupüüdlik. Kui mäng käib minu tingimustega, siis ma olen nõus mängima igasugu asju ja kui minu reeglitest kinni peetakse siis ma olen nõus üldiste reeglite osas väga suuri painutusi tegema. Ja minu arust on mul enamvähem alati väga lihtsad ja väga mõistlikud tingimused. Aga kui keegi väidab, et on nõus minu tingimustega mängima ja siis rikub neid, siis on kuri karjas. Aga minu suurim nõrkus ongi see, et ma mängin reeglite, boonuste ja karistustega. Kui mulle ei panda kindlaid reegleid ja ei hoiatata nende rikkumisele järgnenud karistustega või ei lubada mingeid boonuseid nende järgimise eest, siis ma elan oma ebaloogiliste ja omakasupüüdlike reeglitega. Ja need reeglid ei pea olema isegi väga suured ega karmid, karistused surmavad ja boonused kuldaväärt. Ma kardan, et mind tuleks teavitada ka elu põhilistest põhimõttetest.

Aga elufilosoofi arvates on tänaseks piisavalt kirjutatud ja nii ma oma blogi lõpetan. Jään huviga homset ootama, sest et elu on lill. Ma tean, et ma teen koguaeg kohutavalt vigu ja ilmselgelt ma lähiajal ei õpi, aga kuna ma usun deja vu'sse, siis pean ma täna kuuldud ennustuse järgi järgmiseks sügiseks kõik korda saama. Aga kes teab, sinna on ju enamvähem aasta aega ja kui juba sekundid ja minutid muudavad ajalugu, siis on ma isegi ei plaani seda, mis aasta pärast juhtuma hakkab.

Viimasel ajal olen märganud, et väga paljud inimesed blogivad. Peamine mõte, mis ma märganud olen, miks see tehakse, on see, et oma mõtteid avalikustada. Peamine lootus, mis ma näinud olen, on see, et blogist ei saa tühine päevakirjeldus. See paneb mind mõtlema. Kas tänapäeva ühiskonnas on tõesti nii, et me ei saa oma mõtteid ja arvamust muud moodi avalikustada, kui nii, et me kirjutame need internetti? Ja see paneb mind mõtlema ühele põhjusteset, miks mina blogi tegin. Et ma saaks tulevikus kiigata tagasi oma mineviku igapäevaelule. Näha, mida ma tegin, mõelda selle üle, mida kord mõtlesin ja naerda selle üle, kui rumal ma olin. Aga eks seda veel vaatab.

Bloginduse teema pealt tuli täna jälle jutuks, et kes kellelt selleks idee sai. Mina tean väga kindlalt, kust mina idee sain. Mu ülilahe eesti keele asendusõpetaja kunagi soovitas blogida ja üks neiu, kelle blogi ma sel ajal lugesin ajendas mind selleks. Põhjus, ma ei suhelnud selle neiuga ja ei suhtle enam ka. Aga tema blogi lugedes sain ma tema elu kohta teada. Kuigi ma enam tema blogi ei loe, loen ma teiste blogisid ja kirjutan enda oma. Kuid kust nemad kaks idee said, saab ju veelgi kaugemale uurida. Kuid mind see nii väga ei huvita. Kui kunagi juhtub teada saama, siis saab. Vaeva ma sellega nägema ei hakka.

Ja siis nägin ühes blogis sellist väikest küsimustikku. Otsustasin selle ka enda blogisse kirjutada. Ja kuigi ma tean vaid seda, et mina vastasin talle, loodan ma, et keegi vastab ka mulle. Suuliselt, kirjalikult või mingit kolmandat moodi. Aga need küsimused oleks siis järgnevad:

Mis sulle meeldis?

Mis sind häiris?

Mida sa tahaksid siin näha?
Kuid nagu temagi lisaks ma ka igapäevase lugeja küsimuse, millele saab vastata kommentaarides, fb kirjaga, ask'i, sayat.me's ja ka näost näkku öeldes.
Küsiks siis järgmist: Teemades, mis ei puuduta sind, kas tuleks olla pigem vait ja vaadata, kuidas midagi ei muutu või siis üritada asja paremaks muuta?

 

Lõpumärkmed:
Ma sain uue lemmikbändi: Janus. Tuntuim laul: Eyesore
Ma lihtsalt mainin ära, et on väike võimalus, et mu blogi ei ilmu ei kolmapäeval ega ka laupäeval.
Ma kardan tulevikku. Aga noh nalja peab saama. Naeratus näol, segaduses südamega sammun ma tundmatuse poole edasi.
Ma loodan, et lähipäevad tulevad lahedad ja ma naudin neid.
Teile nagu alati,
Nautige elu ja andke tagasisidet

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. oktoober 2013