Küpsetuspulbrist tiigrikutsu
Hey hopsti ja läheme kohe edasi. Täna oli esmaspäev, mis tähendab vaid üht. Algas uus nädal ja mu nimekaim oli ju hea alguse jumal, nii et ma lasen teil arvata, kuidas mu nädal algas.
Äratus, kiire hommikusöök ja linna poole minek. Koolipäev algas vana hea keemiaga, kus siis sai metallide aktiivsust meelde tuletatud. Ühiskonnas sai siis valimiste kohta enda teadmisi suurendada. Eesti keeles sai siis natuke vigu parandada ja muidu lahe olla. Füüsika oli iseenesest omamoodi huvitav, tuleb välja, et mul on kas palju õnne või siis hea mälu, kuid ma domineerisin oma pinginaabrit pealinnade mängus, nii et päev sai hea jätku.
Mainiks siis ära koolipäeva tipphetked. Alustaks siis sööklast, kus serveeriti kaks pannkooki, ühe lusikatäie moosiga. OCD rahva jaoks tõeline piin. Kuid jäin ellu ja sõin need ära. Teisena mainiks ära valikaine, milleks siis esmaspäeviti on saksa keel. Kõigepealt sain omale pinginaabri ja see oli suhteliselt lahe, kuid ma eelistan puht õppimiseesmärgil üksinda istuda. Töö oli ülilihtne ja tund täiega lahe, eks näeb, mis edasi saab. Ja kolmas ja ehk neist kõige olulisem. Naeratused. Kõndisin siis täna mööda kooli ja vaatasin vastutulijate nägusid, iga kord, kui vastu tuli naeratav inimene muutusin ka mina natuke rõõmsamaks.
Kuid ka kool sai läbi ja ma tulin koju ära. Kuid koduski ei saanud kaua olla, sest varsti tuli juba jõusaali minna. Natuke trenni ei ole kunagi halb. Nii et ma läksin, aga lõpuks tulin ma sealtki ära. Sõitsin koju ja istusin oma toolile, mis on mugavalt arvuti ees ja veetsin oma õhtupooliku nagu tavaliselt. Vaatasin arvuti ekraani ja suhtlesin, kui seda nii saab nimetada, kuid see toob mind mõtteni.
Päevamõtted.
Infotehnoloogia areng. Mina kirjutan midagi internetti ja sa saad seda lugeda oma valitud hetkel oma valitud kohas ja see on sama. Kuid kas need on siis minu sõnad, kas need on minu mõtted? Kui väike poiss Siberis loeb seda blogi ja kui seda loeb vanamemm San Franciscos, siis kas nad mõistavad seda samamoodi, kas see on see sama? Mina võin juba ammu internetist igaveseks lahkunud olla, kui need sõnad siin on, nii et tekib küsimus, kas me tõesti saame usaldada tehisintellekti, et ta meie eest meie mõtteid avaldaks.
Kuid nüüd tagasi maa peale ja jätkame sellega, mida juba enne kiirelt mainisin. Naeratus, ülimalt lihtne ja mõne inimese jaoks automaatne liigutus. Ja ometi muudab see kõik kordi paremaks, kuid naeratusel on ka varjukülg. Kui keegi läheb kellegi teise juurde kihistab naerda ja siis kui keegi küsib, mis oli, siis on, et ei midagi, niisama. See on nii häiriv. Aga väike naeratus on alati lahe ja hea.
Kaksteist ja teised. Nagu ma eelnevas blogis mainisin, lõin ma enda jaoks inimgrupid, sest nii on mul lihtsam ja siis küsis Pardipoeg, et kui need on mulle, siis miks ma seda neile räägin. Ja siis käis peas plahvatus ja nüüd on jälle kõik segane. Ma hävitasin grupid ja taastasin nad, hävitasin ja taastasin ja terve päev otsa nii. Ja nüüd on nad lihtsalt nii öelda pausil. Täna koolis küsis üks ülilahe neiu, kuhu gruppi ta kuulub ja ma avastasin järgmise asjaolu.
Kuigi ma lubasin enam mitte valetada ja ma üritan sellest kinni pidada, lubasin enam mitte saladusi omada, kuid teiste omi ma ikka ei avalikusta, siis avastasin, et ma mängin. Ma mängin sõnadega, ma mängin nagu ma ei teaks, millest käib jutt ja keerutan asju ringiratast kuni ma lõpuks suudan välja öelda mõne normaalse vastuse. Ise küsimus on see, et kas see on hea idee, aga nii ma käitun.
Sotsiaalmeedia üleküllus. Ma võin ju teha endale ask'i, kuid kui keegi ei küsi, siis mis mõte sellel on. Ma võin ka luua sayat.me, kuid keegi ikka minu pihta ju ei ütle. Twitterist ei ole kasu, kui mind üldse ei huvita, mis kell keegi mida teeb ja inimesed, kelle tweedid mind tõsiselt mõjutaks ei tweeti ju ja need üksikud, kes siis tõesti twiitivad, neilt ma saan selle info tavaliselt niikuinii, kas otse või kolmandatelt isikutelt. Ma võin sellised näited veel ja veel tuua, aga jääb mulje, et minu suhtluseks jäävadki vaid näoraamat ja kallis blogi.
Ah jaa, ma tean liiga palju, samas ei tea ma midagi. Täna saksa keele tunnis lõi see siis jälle välja. Mu toredal partneril läks siis väheke lappesse ja ta hakkas oma aadressiga puterdama ja kui mina teda parandasin, sain ma teada, et ta ei teadnudki, et ma ta aadressi tean. Aga samas kui me võtame ära aadressi, nime ja telefoninumbri, siis mida ma tema kohta üldse tean. Peaaegu, et mitte midagi ja see on natuke masendav, sest ta pole kaugeltki ainus inimene, kellega mul sarnane info paradoks on.
Eelarvamused. Ma olen tuhat korda öelnud, et ma üritan neid vältida ja ma ilmselt ütlen seda veel tuhat korda enne kui ma neist lahti saan. Aga ometi tänagi, pidin ma paar korda üllatuma. Inimesed, kellest ma eeldasin üht ja ei lootnud neist rohkem, üllatasid mind ja heas mõttes. Nii et murdke minu eelarvamus ja kes teab, mis juhtuda võib.
Kunagi nägin või kuulsin kuskilt sellist väidet, et inimest saab hinnata tema muusikastiili järgi ja sama muusikastiiliga inimesed peaks omavahel klappima. Minu puhul see nii ilmselt ei oleks. Kui ma kohtaks inimest, kelle muusikamaitses on nii suur segadus, siis ma puht ainult sellepärast läheks kergelt hulluks.
Aga sellega ma lõpetaks siis tänaseks. Kuigi päeva jooksul on olnud sadu mõtteid ja ehk tegin ka tuhat asja, siis kahjuks ei jõua kõik siia, nii et jah. Aga ma mainin ära, et ma olen üliõnnelik ja naudin igapisiasja elus, sest just pisiasjad on need, mis maailma muudavad. Iga suur asi on alguse saanud tühisest pisiasjast. Iga liivatorm algab esimese liivatera ülestõusmisega maapinnalt.
Lõpumärkmed:
Kui sul on kunagi mu blogi kohta küsimusi, siis astu ligi ja küsi, ma ei hammusta.
Lugesin oma blogi üle. Olen kirjutanud siia 43504 sõna, minu arvutuste järgi.
Öeldud on nii palju ja ometi on nii palju veel öelda.
Avastasin, et soovi korral, piisavate teadmistega muusikavallas, on isegi võimalus suhelda kasutades ainult laulude sõnu, kuid see ei ole minule.
Aga noh nautige elu ja naeratage.
Järgmise korrani
Janus Pinka 7. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment