Kartulimardika tibukollane muruniiduk
Hey, mina jälle siin pool ja minu teisipäev, mis ei olnudki nii tavaline, kui mõni teist loota võiks.
Algas tavamoodi, magasin sisse ja kihutasin kooli. Esimene tund oli siis ajalugu ja teemaks 20. saj alguse majanduskrahh, ehk siis mitte midagi väga uut. Sellele järgnes keemia, kus saime katseid teha ja lõpus sai tehti pauku ja leeki oli ka, nii et success. Järgnes kehaline ja siis söögivahetund. Söök oli hea ja vahelduseks teistsugune seltskond ka. Lihtsalt uskumatult lahedad inimesed. Ja siis tuli inglise keel, kus õpetaja vingus selle üle, et ma sain 88 punkti, ehk kaks vähem kui viieks vaja. See oli klassi paremuselt teine töö ja ma ta vingus. Tekib küsimus, mida asja noh?
Peale seda tuli vana hea teater, mis ka lõpuks hommik otsa vaevanud une ära viis. Mängisime mänge ja lõpus tegime väikese etüüdi, mis on alati lahe. Seekord oli siis kõigi teemaks mingi armastuse värk, sest märksõnad olid ju matemaatika, kuuvalgus ja roos. Järelemõeldes oleks saanud nii palju mitte armastuse etüüde ka teha, aga noh ka see pidi sobima. Ja siis koju, sest et tänane tantsutrenn jäi ära.
Kuigi koju on huvitav väide, sest et tükk aega veetsin ma kooli ees Blue baby, GOD-liathi ja Pardipojaga juttu rääkides. Ja siis sõitsin linna poole ja kohtusin samade inimestega, kellega ma lõunalauda jagasin. Seisime siis kesklinnas ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel, alustades naistest ja lõpetades rassistlike naljadega. Kuid kuna nalju oli iga rassi kohta, siis seda ei saa väga rassismiks nimetada, nimetame seda pigem mustaks huumoriks.
Ja peale seda kihutasin koju, kus ei teinud päev otsa peaaegu midagi peale selle, et ma oma vaikselt sureva arvuti pihta oma närve välja elasin. CTRL+ALT+DEL käis pidevalt ja ma arvan, et ma peaks oma arvutiga midagi ette võtma, aga kes teab. Ja kätte see õhtu jõudiski.
Päevamõtted:
Kuna ma ei oska eesti keelset vastet tuua, siis kasutan inglise keelset sõna "stalking". Minu küsimus on vist selles, et kus läheb piir uudishimu ja stalkingu vahel? Kas seal on üldse piir? Kui ma näen igapäev mõnda erilise välimusega (huvitav juuksevärv, huvitav stiil jne) inimest ja mind huvitab ta nimi, kas see on stalking? Kui ma tean inimese enda teadmata tema telefoninumbrit, aadressi või isikukoodi, kas see on stalking? Ja kui keelatud see on? See mõte on mind päev otsa kummitanud.
Kakskümmend minutit õnnelikust. Ma tahaks iga päev tunda mingi hetk umbes 20 minutit puhast õnnetunnet, ma tahan tunda, et ma saan vikerkaarel kõndida ja pilvi puudutada. Ma tahan armastada kõiki ja kõike ja lihtsalt totaka naeratusega mööda linna ringi käia. Ma tahan olla õnnelik.
Moraalselt hall ala. Kui on mingid totakad ja niikuinii rikutavad reeglid, siis kas nende rikkumine on keelatud. Kas ma peaks ütlema sõbrale midagi, mida ma öelda ei tohi. Kuidas ma peaks tegema otsuses, mis on õige, kuidas ma peaks vedama piire, lubatu, mittesoovitatava ja keelatu vahel. Kust jookseb joon ja kummal pool seda ma seisma peaks?
Teise silmas näed pindu, aga enda silmas palki ei näe. Ma viimasel ajal süüdistan kõiki teisi kõikvõimalikes asjades ja usun, et ma olen nagu jumalus, kes on eksimatu ja pole kunagi ühtki viga teinud. Aga nüüd ma vaikselt mõistan, et see ei ole nii ja ma vabandan. Ma üritan parem inimene olla, aga mõned teist teevad selle raskemaks kui teised. On raske olla Good Guy Greg, kui sind Scumbag Steve'ks kutsutakse.
Aga üldjoontes olen ma ikka veendunud, et elu on lill ja kõik on lahe. Ma armastan elu ja siiamaani on kõik nii hea, kui olla saab. Kõik, mis juhtub, juhtub mingi põhjusega ja kõik, mis ei ole veel juhtunud on lahtine. Kui sa päästad ennast poomisest, komistad sa kivi otsa ja kukud surnuks. Elu lihtsalt on selline.
Lõpumärkmed:
Lihtsalt mainin ära, et sissekande pealkirjad ja ka pildid on täiesti suvalised enamusajast.
Kui sa tahad koodnime, siis küsi. Mul ei pruugi alati ise meeles olla, sest ega ma päev läbi blogist ei mõtle.
Elu on lill ja nautimist väärt.
Ma armastan teid kõiki ja te kõik olete omamoodi lahedad.
Järgmise korrani
Janus Pinka 8. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment