Jällegi jäi sissekandekene vahele, aga see eest on täna kahe päeva jagu. Loodan, et te ei vihka mind ja siit mu nädalavahetus tuleb, kogu oma hiilguses.
Päev 82
Viva la Vegas
Laupäeva hommik on ausalt öeldes täiesti ununenud. Mäletan vaid seda, et magasin hilise lõunani ja siis istusin arvutisse, kus nägin toredat sõnumit, et õhtul on Chuck Norrise pool istumine. Mõeldud-tehtud, väike planeerimine ja lasin fb saatel päeval õhtusse tiksuda. Kell hakkas kaheksa saama ja ma läksin. Jõudsin sinna ja suurem osa seltskonnast oli juba seal.
Kõik, mis juhtub Vegases peaks jääma Vegasesse, aga igal reeglil on erandeid. Ma ei kavatse laskuda detailidesse, aga natuke räägin. Parimad hetked siis: ma sain olla gossip-girl, kuigi ma isegi ei mäleta, millest me rääkisime, aga alateadvus hoiab seda ilmselt lihtsalt hilisemaks. Ma sain FIFA't mängida ja see on alati tore. Parim mälestus sellest on see, et kui ma väravavahiga 6'ndal minutil punase kaardi sain. Uus rekord kui nii võib öelda.
Kuid vaikselt tiksus öö hommikuks ja kui kõik peale minu magasid või koju läksid, istusin ma maha ja hakkasin fifa't mängima. Mingi aeg panin fifa ainult selle pärast pausile, et magavale Pardipojale tekki otsida. Ehk siis good guy, et tõin teki, scumbag, sest mainin seda. Aga jah, siis tegin Trimmerile hommikusöögi, sama good guy/scumbag värk. Ja siis väntasin koju, kus kella 10 paiku uinusin ja sellest teekski siis päeva vahetuse.
Päev 83
Täna on eile ja täna on homme
Ärkasin siis kahe paiku üles ja läksin vanavanemate juurde sööma. Reaalselt vanaisa tehtud puder on maailma parim söök ja kui mul poleks eilsest natuke sees keeranud oleks ma end ilmselt vigaseks söönud. Ja siis koju tagasi ja õhtu möödus nagu iga teine. Hea seltskonnaga suheldes ja niisama internetis olles. Ühesõnaga mulle meeldis.
Päevamõtted siis.
Teine võimalus. Kuna ma olen nii paganama heas tujus, siis otsustasin anda kõigile inimestele uue võimaluse. Mõne jaoks on see teine, mõne jaoks üheksas ja mõni saab alles ehk esimese. Kuid olge mureta, need kes olid minu vaatenurgast plusspoole peal, jäävad ikka sinna.
Täna on eile ja täna on homme. Tänane päev oli väga tegevusvaene ja suurema osa päeva esimesest poolest mõtlesin ma eilse üle ja suurema osa teisest poolest mõtlesin ma homse peale. Eile oli C.N. pool koosolemine ja homme on rebaste nädala esimene päev. Episood üks, kui nii võib öelda ja mina olen üks 69'st jumalast. Jap, meid abituriente on 69. Ilus number, sissekanne täna ju ka selline.
Ma tänan neid inimesi, kes on öelnud midagi, millesse ma alguses ei uskunud. Esimene on vana hea Pardipoja öeldud väide: Mõtle positiivselt. See on mind korduvalt aidanud ja nüüd teine, mis väga töötab on Kõue poolt mulle öeldud: Valu on nõrkuse lahkumine kehast. Ka see on kasuks tulnud. Aga ma usun, et neid väiteid on veel, aga need on parimad.
Jõudsin eile mõttele, et kui mina ei saa, ei tähenda, et teised ei peaks saama. Kui mina ei saa magada, siis ma vähemalt ei hakka teise inimese und rikkuma ja kui keegi on minust milleski parem, siis tunnistan seda, ilma erilise vingumiseta. Loodan ka teie poolt samasugust suhtumist.
Ja siis jälle kaks juhumõtet. Esiteks see, et sõnad on inimeste jaoks erineva tähendusega. Minu jaoks vähemalt on see sageli nii. Ja siis teine mõte on see, et vahepeal on selline värk, et vahel jääb inimestest vale mulje. Vahel on kõige tõsisem inimene kõige lõbusam ja vastupidi, aga kes teab.
Kindlasti on mul veel tuhat mõtet, aga kell ja alateadvuse blokeerituse tase ei lase neid enam nii hoogsalt esile tulla, nii et ma lõpetan. Lõpetuseks annan teile väikse paradoksaalse küsimuse.
Lõpumärkmed:
Elu on lill.
Ja kell on palju, nii et ma lähen.
Nautige elu ja muud säärast, elu on võrratu.
Järgmise korrani
Janus Pinka 13. oktoober 2013
No comments:
Post a Comment